Finnish
(Beginning paragraph 51 from the end of Chapter 5)
JUHANI. Voi, veikkoseni! luulenpa että haastelisit vähän toisin, jos hieman enemmin olisit katsellut ympärilles tässä maailmassa, jos esimerkiksi olisit käynyt Turun kaupungissa. Sen olen minä tehnyt, koska ajoin sinne härkiä Viertolan kartanosta. Näinpä siellä yhtäkin ihmeekseni, näin kuinka prameus ja komu voi panna pyörään ihmislasten päät. Voi teitä, voi pauhaavata kylää, voi häilyväistä elämää kumminkin! Tuolta jyrisee vaunut, täältä jyrisee vaunut, ja vaunuissa istuu sen vietäviä viiksinaamaisia narreja, istuu tyttöjä kuin posliinivauvoja, tuoksuttaen kauas ympärillensä sakean hajun kalleista öljyistä ja rasvoista. Mutta katsoppas tuonne! Jesta ja varjele! sieltähän nyt hipsuttelee esiin kultahöyhenissä oikein aika vekama mamselli tai röökinä mitä hän lie. Kas hänen kaulaansa! Valkea kuin rieskamaito, poski ruttopunainen, ja silmät palaa hänen päässään kuin päiväpaisteessa kaksi roviotulta, koska häntä vastaan käy oikea kekkale mieheksi, hatussa, kiiltomustassa hännystakissa, ja tirkist...--no vie sinun pirkele itseäskin!--tirkistelee läpi nelikulmaisen lasin, joka välkkyy vekkulin vasemmalla silmällä. Mutta kas nyt...--no sinun seitsemän seppää!--nytpä keksautetaan kummaltakin puolelta, ja kas kun naara nyt oikein rypistää suunsa mansikkasuuksi ja livertelee kuin pääskynen päiväisellä katolla, ja teikari hänen edessänsä viskelee kättänsä ja häntäänsä, heilauttelee hattuansa ja raappaisee jalallansa että kivikatu kipenöitsee, kas sepä vasta leikkiä oli. Voi, te harakat itsiänne! aattelin minä, poika-nalliainen, seistessäni kadun kulmalla, rykelmä tuoreita härjänvuotia olalla, ja suu mareissa katsellen tuota teerenpeliä.
TUOMAS. Herrat ovat narreja.
TIMO. Ja lapsekkaita kuin piimänaamaiset kakarat. Niinpä syövätkin, ryysyt rinnoilla, ja eivätpä--koira vieköön!--osaa lusikkaansakaan nuolla, koska pöydästä nousevat; sen olen nähnyt omilla silmilläni suureksi ihmeekseni.
SIMEONI. Mutta peijata ja nylkeä talonpoikaa, siihen kyllä ovat miehiä.
|
Estonian
J u h a n i. Oi, vennas! ma usun, et kõneleksid veidi teisiti, kui oleksid pisut rohkem siin maailmas enese ümber vaadanud, kui olesid näiteks Turu linnas käinud. Seda olen mina teinud, kui sinna Viertola mõisast härgi ajasin. Nägin seal mõndagi oma imestuseks, nägin, kuis toredus ja silmahimu seda kergemeelset elu! Seal põrisevad vankrid, siin põrisevad rid, ja vankrites istuvad nood pagana vurrunäolised narrid, istuvad plikad nagu portselan-puped, lastes kaugele emeste ümber kalliste õlide ning rasvade paksu lõhma. Kuid vaata sinna! Jessuke hoia! sealt tipsutab nüüd tulla õige uhke mamsel või reili, võta kinni, mis ta on. Vaata ta kaela! Valge kui rõõsk piim, põsk katkupunane, ja silmad põlevad tal peas nagu kaks õitsituld päevapaistel, kui talle vastu astub sihuke keigar, kübara ja lakkmusta prakiga, ning põrnit … - no võtku sind pagan ise! - põnitseb läbi neljakandilise klaasi, mis välgub noljuse pahemas silmas. Kuid vaata nüüd … - no seitse seppa küll! - nüüd niksutatakse mõlemalt poolt, ja vaata, kuis emane pigistab nüüd suu päris maasikasuuks ja sidistab otsekui pääsuke päikesepaistes katusel, ja keigar tema ees vehib käe ja hännaga, hõljutab kübarat ning kraabib jalaga, nii et uulitsakivid pilluvad sädemeid, vaat see oli alles mäng. Oi teid harakaid seal! mõtlesin mina, poisiklutt, seistes uulitsa nurgal, pundar tooreid härjanahku õlal ning suu naerul, vaadates toda tedremängu.
T u o m a s. Saksad on narrid.
T i m o. Ja lapsikud nagu piimaninased tited. Nad söövadki, lapid rinna peal, ega oska - susi võtku - lusikatki puhtaks lakkuda, kui lauast tõusevad; seda olen näinud enese imestuseks oma silmaga.
S i m e o n i. Kuid talupoega tüssata ja nülgida, slle peale on nad küll mehed. (104-5) J u h a n i. Oi, vennas! arvan ometi, et räägiksid teisi sõnu, kui oleksid natuke rohkem siin ilmas ringi vaadanud, kui sa näiteks olesid käinud Turu linnas. Mina olen seda teinud, kui Viertola mõisast sinna härgi ajasin. Nägin seal nii mõndagi, mille üle imestada, nägin, kuidas toretsemine ja uhkeldamine võivad inimlastel pea ringi käima panna. Oh teid, oh seda lärmitsevat küla, oh seda heitlikku elu ometigi! Sealt põristab tõld, siit põristab tõld ja tõldades istuvad nisukesed paganama vuntsidega narrid, seal istub tüdrukuid nagu portselanist nukke, ja kaugele enda ümber levitivad nad oma kalliste õlide ja võiete paksu haisu. Aga vaata ometi sinna! Issand hoia ja kaitse! sealt tipsutab nüüd oma kuldsulgedes tulla õige tore mamsel või preilna või mis ta võib olla. Vaata ta kaela! Valge kui rõõsk piim, põsk tulipunane ja silmad põlevad peas nagu kaks tuleriita päevapaistel, kui talle vastu tuleb sihuke õige antsakas mehike, kübar peas, läikivmust sabakuub seljas, ja kii … - võtku sind saatan ise! - kiikab läbi neljanurgelise klaasi, mis helgib narrikese pahemas silmas ees. Aga näe nüüd … - no sina seitse seppa küll! - nüüd siis nikutatakse mõlemalt poolt, ja vaata, kuidas too lidukas tõmbab suu kokku päris maasikasuuks ja sidistab nagu pääsuke katusel päikese paistel, ja keigar ta ees vehib käe ja kuuesabaga, lehvitab kübarat ja kraapsab jalaga, nii et kivisillutis lööb sädemeid, vaat see oli alles mäng. Oi teid päris harakaid! mõtlesin mina, poisinagamann, kui tänavanurgal seisin, kimp tooreid härjanahku õlal, suu toda tedremängu vaadates naerul.
T u o m a s. Härraksed on puhta narrid.
T i m o. Ja lapsikud nagu piimase näoga jõmpsikad. Nõnda nad ju söövadki, nartsud rinnal, ja ei oska - tont võtku! - isegi lusikat puhtaks lakkuda, kui lauast tõusevad; seda olen ma ise-enese silmaga näinud oma suureks imestuseks.
S i m e o n i. Aga talupoega tüssata ja nülgida, selle peale on nad küll mihklid. (129-30) |
|
